Kuigi paljud tarbijad püüavad osta vähem pakendatavaid tooteid, on suur osa ühiskonnast teataval määral hinna tõttu piiratud. Selle tulemusena on tarbijad sunnitud ostma rohkem pakendeid, sest see on tegelikult odavam. See omakorda tekitab olukorra, kus inimesed ei eelda, et nad maksaksid oma ostu tegelikku hinda selles mõttes, et ostjad maksavad ainult toote eest, mitte aga pakendite loomise ja kõrvaldamise kulu. Liigsete pakendite vähendamiseks peaksid valitsused kehtestama raskesti ringlussevõetavates materjalides pakendatud toodete suhtes pakendimaksu, mis tähendab, et ka odavamad tooted avaldavad keskkonnale kõige vähem mõju. Seega on jäätmetega võitlemiseks olulised nii paremad kõrvaldamistavad kui ka valitsuse suurem sekkumine selvehallide hinnakujundusse, kuid sellele keskendumine annaks minu arvates suurema mõju. Kõige kõrgemal tasandil sekkumine kõige kiiremini avaldaks suurimat mõju jäätmetele ja säilitaks kõige rohkem loodusvarasid.

Vajame uut tegelikku ringlussevõtupoliitikat, mis on suunatud ringmajanduse põhimõtetele. Sellega seoses ei ütle ma, et „me peaksime oma jäätmeid paremini ringlusse võtma“, vaid kõigepealt peaksime hakkama kõiki oma pakendeid uuesti kasutama ja mõtlema kaks korda, enne kui osta midagi, mis seejärel kohe ära visatakse. Kõigi toidukaupluste jaoks tuleks kehtestada uus poliitika, mis sunniks neid hakkama kasutama korduskasutatavaid pakendeid. Näiteks oleks võimalik luua fidelity-teenus, kui klient kasutaks ja võtaks kauplusesse tagasi (või tagastaks kohaletoimetamise mehele) pakke, mida kasutati toidu kohaletoimetamiseks. Teine võimalus oleks lõpetada ühe tassi kasutamine kas deposiidi maksmise teel või inkubeerida inimesi ümber oma korduskasutatavate kruusadega. See on ühiskonna mõtteviisi täielik muutus, kuid need on vaid väikesed vajalikud sammud, mis võivad aidata kaasa suuremale muutusele, mis minu arvates on peagi toimumas.

Meie ees seisab klassikaline turutõrge, mille puhul esineb teabe asümmeetriat ja ajalist ebajärjekindlust. Enamik inimesi on probleemi õigesti diagnoosinud: Me toodame liiga palju jäätmeid, mis on ebasobivad ja kulukad, et ohutult käidelda.

Jäätmekoguse vähendamine peaks olema lihtne, kuid nagu on näha viimase 3 aastakümne jooksul vastu võetud jäätmedirektiivide puhul, tuleb tähelepanu muuta. Esiteks ei vaja ringlussevõtuturg mitte ainult juurdepääsu rahalistele vahenditele ja subsideeritud laenudele, et luua infrastruktsioon ja võimsus (mis on sektori mastaabisäästu arvestades vajalik). Kuid kõige olulisem on meeles pidada, et ringlussevõtt on viimane samm ja see on aastate jooksul tegevuskavast liiga palju kinni haaranud. Riikide valitsused peaksid seisma silmitsi asjaoluga, et turusekkumine ei ole mitte ainult vajalik, vaid kasulik ka ringmajandusele, vaid ka keskkonnale. 2 lühinäited on järgmised:
1. Teisesed toorained (materjalid, mis tulenevad teatavast ringlussevõtuprotsessist) on harva hinnakonkurentsivõimelised. Kui määravaks teguriks on hind, peavad valitsused looma stiimuli tooraine asendamise edendamiseks – tootmisest lahtisidumine peab toimuma või ringlussevõtt ei toimi piisavalt.
2. Uute toodete ostmine on sageli odavam kui toodete parandamine (elektri- ja elektroonikaseadmete kasutamine). Euroopa Komisjoni uus määrus 2019/2021 lihtsustab remondituru juurdepääsu teabele ja varuosadele, kuid on tõsi, et parandamine on endiselt palju kallim ja aeganõudvam kui uute ostmine. Kuid kui parandamine on parim keskkonnaalane valik, sest sellega säilitatakse kõik kasutatavad materjalid ja asendatakse mittetoimivad materjalid, siis miks ei kohaldata selle suhtes stimuleerimiskavasid, maksuvabastusi jne? Remondisektor on palju vähem keskkonnakahjulik kui uute toodete tootmine, kuid hinnad seda mõõdet ei kajasta.

L’idée selon laquelle recyclingr nos déchetsplastiques est toujours supérieure à l’incinération ne me semble pas bien Justifiée. Le recyclage est elle même une activité polluante alors que l’incinération permet de produire de l’électricité et potentiellement de réduire notre consommation d’énergies fossiles. Le recyclage de nos déchets comporte des risques environnementaux, le pire étant lorsque nos déchets se retrouvent en Asie.

La primauté donnée au recyclingage est une invention de l’industrie pétrochimique pour dononne conscience à nous consommateurs.

Le seul dogme en matière de déchetplastique et qu’il faut en produire moins. MAIS attention aux effets pervers de cette décision: Gâchis alimentaire, matière de substitution encore moins écoresponsable.

Leian, et tuleks keelata põllumajandusliku toidutööstuse ettevõtetel toidu ära viskamine, eriti kui tegemist on puu- või köögiviljaga, sest nad saavad seda müüa või annetada loomakasvatusettevõtetele söödana. Kohalikud omavalitsused võiksid hallata kanaleid, et toiduettevõtted saaksid toiduettevõtetega ühendust võtta, et hõlbustada nendevahelist suhtlemist. Sellega ei raisata toitu, ettevõtted saavad tasuta teenust, et hallata toodangut, mida nad ei soovi, ning põllumajandusettevõttel on tasuta või odav looduslik sööt. On piirkondi ja ettevõtteid, kes seda juba teevad, kuid arvan, et seda tuleks teha kogu Euroopas.

Minu arvates on oluline teha vähem oste, et vähendada paljude asjade, nagu toit, plast ja muud, raiskamist. Väga oluline on kõik asjad asjakohaselt ringlusse võtta. Minu arvates peaks Euroopa Parlament eemaldama kaubandusest ühekordselt kasutatavad tooted. Samuti peavad kodanikud andma oma panuse, et vältida asjatut saastamist toidu raiskamisega. Euroopa Parlament peaks samuti välja töötama seaduse asjade kohta, mida peavad valmistama turvaliselt ja keskkonnasäästlikult hargmaised ettevõtted, kes ekspordivad kaupu Euroopa territooriumile. Meie planeedil püsimiseks peame tootma võimalikult vähe plasti.

Arvan, et meil on nii vähem oste kui ka paremat kõrvaldamist, sest suurte jäätmekoguste tekke soodustamine on keskkonnale väga ohtlik ja vähem asju ostes saame vähendada toidu ja plasti tarbimist. Seega arvan, et heade tulemuste saavutamiseks on oluline, et kodanikud ja tööstusharud teeksid koostööd, toodaksid vähem plasttooteid ja püüaksid neid võimalikult vähe kasutada.

Leian, et jäätmete ja saasteallikate vähendamiseks oleks oluline võtta kasutusele teatavate ainete, näiteks orgaaniliste ainete igapäevase korduskasutamise süsteem.
Selle asemel, et neid põletada, võivad need moodustada loodusliku komposti, tekitades seega liigse suitsu- ja gaasiheite, mis on tavaliselt globaalse soojenemise põhitunnused.
Viimane probleem on kahjuks ikka veel väga suur meie planeedi ja kõigi tulevaste inimpõlvede jaoks.
Iga kodanik peaks tundma, et ta investeerib iga päev mitte ainult hea säästjana energiaallikate kasutamisse, vaid eelkõige kasutatavate orgaaniliste ainete igapäevasesse kasulikusse kõrvaldamisse.
Me ei luba, et orgaanilised ained kujutavad endast jätkuvalt suuri jäätmeid...
Iga vähese meetme abil saame muuta maailma; öelgem!!!

Meil ei ole plasti ja loodusega tegelemiseks tõhusat viisi. Me peaksime piirama selle kasutamist, koguma ja põletama olemasolevad suured tükid. Mikroplastiga tegelemiseks nanobottide loomine. Meie tarbimise tempo on graafikust väljas. Me ostame mõtteid lihtsalt seetõttu, et me saame neid endale lubada ja need on kättesaadavad. Digitaalse toote omamine peaks olema odavam kui fizaalne toode. Kui elektroonika on närvitõhus, peaks olema ka rõivaid. Tootjad peaksid valmistama toote, mida nad saavad ära lõigata või mida tarbijad saavad kompostida. Sõna „prügi“ ei tohi enam kasutada.

Minu arvates peaks jätkusuutlikkuse võti olema haridus. Meile kui noortele tuleks õpetada mittesäästvate kaupade alternatiive, nagu pestavad maksipad või tüdrukud, šampoonibatoonid tavapärase šampooni asemel, bambusest hambahari plastiku asemel jne. Küsimus ei ole selles, et paaril inimesel, kes elavad täiesti raiskamisvabalt, vaid selles, et võimalikult paljud inimesed tekitaksid vähem ja vähem jäätmeid. On palju alternatiive, mida igaüks saaks kasutada, ilma et ta peaks oma elustiili täielikult muutma, kuid kahjuks ei ole enamik meist neist lihtsalt teadlikud ja enamik meist isegi ei arva, et see on küsimus, mida me peaksime muretsema, sest meil puudub sellekohane haridus. (Vähemalt minu riigis)

Me peaksime mõlemat tegema – ostma vähem JA müüma paremini.

Tee on haridus ja teadmiste jagamine. Haritud inimesed teavad, kui palju saavad nad meie planeeti, üksteist ja ka ise aidata, kui nad käituvad vastutustundlikult, kui nad on vastutustundlikud tarbijad ja veelgi enam vastutustundlikud ostjad.
Ma võtaksin kokku need 3 põhireeglit: 1.
Ärge kunagi ostke rohkem, kui vajate. Ärge ostke asju lihtsalt seetõttu, et võite neid endale lubada, või seetõttu, et need on odavad.

2. Kui otsustate, kas midagi osta, küsige alati teilt: „Kas ma tõesti vajan seda?“ „Kas see on kvaliteettoode, mis kestab kaua ega tekita kohe liiga palju jäätmeid?“ 3.
Õpetage oma lastele, kuidas olla meie planeedi ees vastutustundlik ja olla eeskujuks kõigile oma sõpradele, perele ja eakaaslastele. Teadmiste jagamisel eeskuju näitamine on tugevam ja vähem ärritav kui inimeste teavitamine sellest, mida teha. Soovin ahvatleda kõiki Euroopa kodanikke, eriti neid, kellel on piisavalt raha, et osta 3 konkreetsema ideega täidist: 1. Restoranis ei tellita kunagi rohkem toitu/jooke kui teil on võimalik tarbida.
(Nii mitu korda näen ma, et rikkad inimesed jätavad pärast restoranist lahkumist 50 % (või rohkem) toidust oma tahvlitele. Restoranid peavad selle toidu alati välja viskama! 2) Lendamine lennukiga jätab enamasti tohutu jälje ning kahjustab meie planeeti ja keskkonda palju rohkem kui paljud muud aspektid kokku.

1)iga toidukäitlemisettevõte muudab oma tootematerjalid plastist muuks näiteks klaasiks või kanepiks.
2) panna kõik ettevõtted pakkuma oma tooteid müügiautomaatide kaudu (täiustatud müügiautomaadid, millel on rohkem funktsioone, nagu ülejäänud toodete loendamine või allesjäänud vedelike taseme mõõtmine jne, et ettevõtted saaksid hoida müügiautomaate täis ja töötada) või töötajate kaudu, kus iga kodanik peab soovitud toote saamiseks kasutama oma purge, pudeleid või pakendeid. Tõsta hindu nende jaoks, kes soovivad osta uut toodet ilma oma pakendita või pakkuda igas kaupluses uusi klaaspakendeid. Nii on igal kodanikul harjumus kanda oma pudeleid ja purke ning kasvatada tõelist prügivaba teadvust.
Muudes olukordades, nagu veiniga restoranid ja õhukindlat pakendamist vajavad tooted, tuleks plasti asemel kasutada muid materjale ja ringlussevõtt peaks olema kohustuslik.
Arvan, et me kõik saame päevas üsna lihtsalt kanda ühte või kahte pudelit kõigi joomisvajaduste rahuldamiseks ning kui on vaja sisseoste teha, peaks igaüks kaasa tooma oma purgid ja pudelid. Või luua uue toidupakendipurgi, millel on palju teenindusaegu eri toitude jaoks, nii et keegi saab osta mitmesuguseid asju ühe kergesti teisaldatava mitmekordistatava ladustamis-/pakendamisvahendiga.

Osta vähem ja säästvalt, kuid müüa ka nõuetekohaselt. Tootmist ja keskkonda puudutavates küsimustes tekitab see teistest rohkem muret, nimelt plastpakendite osas. See on esimene asi, mida tootmispiirkond peab edasi arendama.

Igas supermarketi kaupluses kasutatava mittevajaliku plasti kogus, mis on sageli ka ringlussevõetamatu, on üsna suur. Kuigi enamik ettevõtteid on juba paremas olukorras, näiteks kompostitavate materjalide kasutamine kottides ja muudes ühekordselt kasutatavates pakendites, müüakse plastiga endiselt palju tooteid. Mis lisandub juba tekkinud jäätmetele.

Seega milline võiks olla lahendus? Usun, et peame tegutsema ühiselt tarbijate ja tootmisjuhtidena, et teha mõlemat: koolitada rohkem inimesi selle kohta, miks plastpakendites toodete ostmine kahjustab keskkonda, ning võtta kasutusele rohkem jäätmetevabu ostualternatiive. Mõnikord võivad plastpakendid toidukauplustes olla täiesti ebavajalikud, kuna enamikul köögiviljadest on oma „mahepõllumajanduslik pakend“. Lisaks pesuvahenditele, puhastusvahenditele, mida saab müüa nii, et inimesed saavad tulla ja täita oma klaasanumaid. Isikliku hügieeni tooteid, pudrut, piima, palju kõike, mida me laos näeme, saab müüa ilma plastita, kui korduskasutatavate mahutite ja kaalu järgi ostmise ideed on laialt levinud mitte ainult tarbijate vahel, vaid ka töötlevas tööstuses.